12 veebruar- iluosakond jätkab...

Täna sõitsime linnast välja. Koha iirikeelseks nimeks oli Dun Laoghaire. Õnnestus käia Iiri disaini galeriis, kus kahjuks ei õnnestunud pilti teha, sest lihtsalt ei lubatud. Meelde jäi sealt käsitöö seep, mis oli seenelõhnaline (?!) ja rõõm teadmisest, et oleme eestis oma käsitööoskustega kosmeetika vallas täitsa edasijõudnute liigas. Veetsime aega Meremuuseumis (National Maritime Museum of Ireland), mis asus vanas kirikus. Meri annab iirlastele muu hea ja parema hulgas ka merevetikaid, mis on teadupärast paljude spa- ja keha- ning näohooldustoodete koostisaineks. Iirima läänekalda osa peetakse üheks puhtamaks Atlandi ookeani osaks, kuna seal puuduvad tööstus ja rahvastki on hõredalt. Merevetikas, mida siit kogutakse nii kosmeetikatööstuse jaoks kui kui ka toiduks, kasvab metsikult. Kogutakse tihti lausa käsitsi, noaga lõigates. See ei ole siin oma olemusest suur tööstus, Iiri merevetikas on tuntud just oma kvaliteetsuse ja orgaanilisuse tõttu ja seda kasutavad firmad, kellele see on oluline.
Kohalikul muulil ja muuseumis
sai tehtud merevetikatest, muulist ja muust olemisest ka jäädvustusi.
 Mõni merevetika toode ka

Ja pildike meremuuseumist, mis asus kirikus

Muuseumis oli ka üsna veider kohvilaud, mis lähemal vaatlusel osutus vaala vertebra'ks. Vahest on ikka hea ladina keeles mõnda asja teada, oli kohe selge ilma edasi lugemata, et tegu seljalüliga.
Rattad olid alla pandud ja nii ta välja nägigi.

Plaanis on kindlasti anatoomia tunnis seda pilti kasutada. 😉


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Colledge of Further Education ehk meie esimene ametlik kohtumine

Crumlin Colledge of Further Education, neljapäev 14.02